Nägemine ei ole sama mis mõistmine
Tavaliselt tundub meile enesestmõistetav, et kui silmad töötavad, siis ka maailm on arusaadav. Tegelikult on nägemine alles esimene samm. Selleks, et ese või nägu omandaks tähenduse, peab visuaalne info liikuma edasi mäluga, varasemate kogemuste ja emotsioonidega seotud ajupiirkondadesse.
Kui see ahel katkeb, võib inimene küll näha kujundeid, värve ja liikumist, kuid ei suuda mõista, mida ta näeb. Seda seisundit nimetatakse visuaalseks agnoosiaks. Esemed võivad tunduda kui juhuslikud mustrid — silmad registreerivad need, kuid aju ei suuda neid ära tunda.
Sageli on kahjustatud oimusagara piirkonnad, sealhulgas fusiformne käär, mis aitab visuaalset infot töödelda ja muuta selle äratuntavateks objektideks ja nägudeks. Kui „nägemise“ ja „äratundmise“ vaheline ühendus katkeb, laguneb ka tähendus.
Näod, mis ei tundu enam tuttavad
Sarnane nähtus võib puudutada nägude äratundmist. Prosopagnoosia ehk näopimeduse korral näeb inimene nägu selgelt, kuid ei suuda öelda, kelle oma see on — mõnikord isegi peeglisse vaadates.
Huvitaval kombel näitavad uuringud, et aju võib tuttavatele nägudele siiski reageerida alateadlikul tasandil. Näiteks võivad kehalised reaktsioonid (nagu naha elektrijuhtivuse muutused) erineda tuttava ja võõra näo puhul, isegi kui inimene teadlikult ütleb, et ei tunne nägu ära. See viitab, et aju „teab“ rohkem, kui meie teadlik kogemus peegeldab.
Teisisõnu: me ei pruugi vaadates nägu ära tunda, aga aju teab, et see on tuttav.
Kui aju hakkab tühimikke täitma
Kui seos tajumise ja emotsiooni või mälu vahel katkeb, ei jää aju passiivseks. Sageli püüab ta tekkinud lünki täita.
Konfabulatsioon on nähtus, kus inimene loob väärasid või moonutatud mälestusi ja seletusi, uskudes neid siiralt tõeks. See ei ole teadlik valetamine, vaid aju katse luua sidus lugu olukorras, kus info on puudulik või vastuoluline. Mida rohkem lugu korrata, seda kindlamaks see võib muutuda.
Üks dramaatilisemaid näiteid on Capgras’ sündroom. Selle korral usub inimene, et keegi lähedane — näiteks partner või pereliige — on ära vahetatud teisikuga. Nägu ise on äratuntav, kuid emotsionaalne „tuttavustunne“ puudub. Aju võib selle vastuolu lahendada loogilisena näiva, kuid eksliku seletusega: kui see ei tundu minu abikaasana, siis järelikult ei saa see olla tema.
Arvatakse, et siin katkeb ühendus näo äratundmise süsteemi ja emotsionaalsete reaktsioonide vahel. Mõned uuringud on käsitlenud ka neurotransmitterite ja oksütotsiini rolli sotsiaalse äratundmise mehhanismides, kuid Capgras’ sündroomi ravi osas on tõendusmaterjal endiselt piiratud.
Tegemist on kõige levinuma luululise vääridentifitseerimise sündroomiga, mis jääb praktikas sageli diagnoosimata, sest esineb koos teiste vaimse tervise häiretega ja varjub nende taha.
Kui aju loob ise pilte
Teistsugune nähtus ilmneb Charles Bonnet’ sündroomi(CBS) puhul. See on seisund, kus olulise nägemiskaotusega inimesed kogevad elavaid visuaalseid hallutsinatsioone (näevad asju, mida pole olemas), säilitades seejuures terve mõistuse. See ei ole vaimuhaigus ega dementsus, vaid aju reaktsioon vähenenud visuaalsele sisendile. Hallutsinatsioonid on puhtalt visuaalsed, võivad olla lihtsad (mustrid) või keerulised (inimesed, maastikud) ning taanduvad sageli ajaga.
See näitab, et aju ei ole pelgalt passiivne vastuvõtja. Ta ehitab pidevalt maailma mudelit. Kui sisend on puudulik või moonutatud, võib ka mudel muutuda ekslikuks.
Reaalsus kui ajukonstruktsioon
Kõik need seisundid näitavad, et me ei näe maailma sellisena, nagu see on, vaid aju koostab meie reaalsuse pidevalt, ühendades tajud, äratundmise, mälestused ja emotsioonid tervikuks.
Kui need ühendused kahjustuvad või nõrgenevad, võib inimene näha ilma mõistmata, ära tunda ilma tundmata või uskuda lugusid, mida aju on loonud tühimike täitmiseks.
Just nende „murdumiste“ uurimine aitab meil paremini mõista, kuidas terve aju loob ja hoiab üleval meie kõige isiklikumat ja enesestmõistetavamat kogemust — reaalsusetunnet.